Nonii. Asi on jõudnud nii kaugele, et ma olen sunnitud kirjutama.
Eile kui ma R-ile seletasin, et mu eelmise kodu aknaalune oli kõrvalsissekäigu elanike välikäimla, siis ei saanud R aru, kuidas Rohu ja eelmine on, kas tal on midagi kuulmata jäänud jne
Jah, ma olen kolinud!
Kalamajja.
Uus kodu on suur, mugav, ilus - kõik mahuvad sinna ära ja kui vaja siis iga tusatseja oma nurka nii, et keegi ei sega kedagi.
Väga armas, tulge külla, kes pole veel käinud
Mul on ilgem masendus olnud viimasel ajal. Koer parandaks ehk asja, aga kutsu on big NO-NO.
Eile avastasin, et ennevanasti tominud ilukirjanduse teraapilised omadused ei mõju ning on võimelised asja isegi hullemaks tegema. (oioi)
Niisiis leidsin hoopis kunagise tõmmise ühest diskursuse raamatust, kus oli minu lemmik feministlik diskursus. Õigemini pole ta isegi minu lemmik, aga huviobjekt küll.
Ma võin sellest isegi kunagi rääkida teile, aga praegu pole see hetk.
Eniveis... see mõjus. Positiivselt täitsa.
Kohe jäin magama.
Paregune ilm meeldib mulle. Väga. Jahe, aga soe. Sügisene. Mamaa sünnipäevaaeg on mulle alati meeldinud. Sel aastal pole ma isegi nii kurb olnud septembris, kui muidu.
Aga eks ma ikka igatsen. Vahel liiga ohtralt kurb olles, vahel naeratades.
Ai still laav juu, Väike Väänik. Joosu. Tüüp, kes armastas saxa raju, hobuseid ja täditütardele ilusate lugude rääkimist.
Näed, praegu ma naeratan. ...Sulle!
miu.
Muusikat kuulake täna SIIT
Hope on väga kaunis. Ja mõjub armastusväärselt hästi.
(postitus on pühendatud Väänikule, Muusikule ja Mammule - kaks neist on tahtnud, üks on puhas inspiratsioon)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar