Nonii.
Täna hommikul jooksin ma joogiklaasiga vastu seina(või ust, ma ei saanudki lõpuks aru, kuhu) ja õhuke klaas purunes mitmeks toredaks killuks, millest üks mu käte sügava haava lõikas. Puhtalt ja konkreetselt.
Esimest korda elus oli mul vere ja haava nägemisest/tundmisest süda paha. Paanika pole minu puhul nagu imestada, aga pilti ma naljalt tasku ei viska. Siil viis traumasse.
Isegi trauma õde küsis, et kuidas mul see õnnestus. ...ma olen andekas! (daa)
Alguses ta vaatas peale, et ah, lühike lõige, ei midagi hullu, aga kui puhastama hakkas, sai ta aru, et see on täitsa sügav, siis küsiski...
Nüüd hakkas käsi valutama ja üleüldine enesetunne kah kehvem.
Nii ma end vaikselt tapangi, tasa ja targuõpin, kuidas asjad käivad. Villu seletas, et teinekord pean käe teistpidi keerama, aga minu lootuseks jääb see, et lõige on vähemalt õiget pidi tehtud.
Lav ya.
Suudlen
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar