Käisin diskol

Jakobi ema tuli Tallinna linna naistega oma sünnipäeva tähistama.
Pidime meie juures soojendama, ei tulnud sellest midagi välja. Jõin siis kodus üksi punast veini. Mõtlesin siis, et oi, küll on juba palju joodud (pool pudelit veini ikka), nüüd oleks aeg seista silmitsi selle paukuva pakasega ja sularahaautomaadile 1:0 ära teha.
1:0 oli seis ilmataadi kasuks u.. 2 sek pärast seda, kui ma välja olin astunud. Ma sain kaineks ... mitte, et oleks tegelikult purjuski olnud. Onju.
Trammiga sõitsin linnahallini ja siis jooksin indie diskole.
Ma ei tea, mis imesid ma seal ootasin, et ma end südasuviselt riidesse panin, aga suht idiootne otsus see oli. Pluusiga panin nimelt puusse, aga mul oli karvakas peas ja soojad sussid jalas - sedagi, vähemalt. ... hea ülevaade peost, kas pole?
OK. Muusika täitsa tantsitav, aga olemine kuidagi nuiaga pähe. Üldse ei jõudnud kohale, mida ma kuulan. Üksikud asjad ainult. Jõin üsna mitu väga kanget jooki, sellest abi ei olnud, sain iga hetkega vaid kainemaks ja olukord muutus tuimemaks. Vahepeal sai keha hööritatud, sest loobusin mõistatamast muusika üle, olukord tundus jätkuvalt feil. Üksi kah, siis tuju polnud tekkimaski.
Kuigi Liisi jõudis vahetult enne mu evakueerimist, läksin ma olevimäele keha kergendama ja see šokk, mille sain u 300 m peal lõpetas inditisko igasugused soovid. Olgu siis ägedad naised või mitte. Tobe jaanusearmastus tuli muidugi peale, sest EKKM ja seal kõlavad helid olid igati tema. Vb Jaanus oligi see, kes puudu jäi.
Igal juhul, MINGI alkomõju mul peal oli, sest kojuminekuotsust varjutas räme nälg ja ma otsustasin kõigepoest läbi astuda. Ostsin mingit ilgelt kallist juustu, kanakoiva ja purgi kokat.
Natuke oli veel koduni jäänud tatsata, kui jõudis kohale karm vale riietuse reaalsus - ma tundsin, et mu rinnad on külmunud, kõht ja selg on 1 mõnus liustik ja reite vahel võib jääkuubikuid teha. Kalmajapõhikooli ees tahtsin alla anda, end hange heita ja teha Siilile hüvastijätu kõne, aga mingi müstiline jõud hoidis mind elus ja käskis edasi liikuda. Nimelt nälg ja see kanakoib.
Tõsi, toidu ahmimine leevendas veitsa külmumise tunnet. Aga ainult veitsa.
Liikusin voodisse, võtsin kaasa kokapurgi - tahtsin soojenemisel veidi muusikat kuulata ja karastusjooki nautida. Külm oli väljas aga minust ilmselgelt võitu saanud - keerasin end kogu tekijama sisse, sokkide ja kamsikuga. Sooja ei saanud, ei saanud ka siis, kui Siil koju jõudis ja kaisu sisse võttis. Soe oli alles hommikuks, leiva ajaks.
Lõin silmad lahti ja väikese magamatuse ja vb isegi pohmaka leevendas püha valgust kumav coca, mis oli veel külm, kuigi ta oli terve öö soojas toas passinud.
Avasin selle õndsa purgi säälsamas voodis vedeledes, jõin ühe ropsuga ära ja tundsin end KOHE inimesena.
Tööle minek oli palju paremini ette valmistatud - pakkisin end sisse nagu väike pühadekingitus!

Noh, olgem mõnusad ja ärgem külmarohuga liialdagem, muidu tuleb deliirium.

Suudleks, aga külmaga teeb huultele liiga.