Siin oli kunagi blogi

Kui on füüsiliselt väga halb olla, siis ei tasu mingeid tähtsaid otsuseid vastu võtta. Onju?
Ma siis ei tee seda.
Pigem vaatan vanu pilte ja nostalgitsen. Täpsustan, vanas blogis (Marii - imelik tüdruk) üleval olnud pilte ja muigan.
Aasta oli siis>
kunagi ammu ning viibisime me kõik Leenu sünnipäeval, kuhu muide Ivar ja Lauri Vägagi omapärase kostüümiga ilmusid ning Tammekas ei jäänud neile kohe üldse mitte alla. Kohal oli peale kenade meeste ka ohtralt kauneid naisi nagu ka juuresolevalt pildilt näha.
Kõik algas eilsest, sest eile oli mul veel hullem olla, kui täna. Ja siis sai jälgitud igasuguseid elemente ning avastusi tehtud.
Öelge palun kuhu kaob tõeline mina? Mille kõige varju ta jääb? Ja miks? Miks ühtäkki ei ole enam oluline heaolu ja parim enesetunne, parim ja ägedaim inimene seest ja väljast, vaid mingi füüsiline ja emotsionaalne kräpp?
...Igal juhul unes näen ma imekaunist puidust ja vineerist vespat. Totaalselt saan kunagi ühe säärase, kui mitte ise oma unenägusid teoks just tegema ei hakka.
Mul puudub praegu jõud, et isegi olla jõuetu. Pigem loeks ja tõlgiks oma asjakesi kodus. Kodu on aga viie tunni kaugusel. Peale igast muude elementide, millest puudu jääb, on ka vajaka unest.
Ja peale Beck'i on veel Barzin ja tema totaalselt melanhoolne olek. Pmst sobib.

Suudlen