Lavendlikarva pisaraid
valas ta
pealesunnitud õnnest.
Pisaraid tema rohelistest silmadest
kahvaturoosadel põskedel.
Pisaraid liiga ilusatest ilmadest -
päikselistest, mitte rõsketest.
Õnn ilusate ilmadega
oli küll hea,
kuid korrapärase õnnetuse see rikkus
ning selle pärast see nutt.
Ta mõistis, et pole õnnetust või õnnelikkust,
vaid on mõlema läbivoolav rutt.
See morjendas teda,
et ei ole korrapära ega süsteemi
või jätkuvat järjepidevust pigem.
Nagu hoiame elus, kuid ei lase elada;
piiname surnuks, kuid ei lase surra ka.
...lavendlikarva pisaraid
valas ta
pealesunnitud õnnest.
Pisaraid tema rohelistest silmadest
kahvaturoosadel põskedel.
Siis salaja naeratas ta -
kui rikkuda, siis juba rikkuda...
(arvake ära: mis, kes, millal ja kellest. ma ei maga.vb kunagi ei hakkagi.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar