Aeg minule/minuga

Täna tassiti klaver ära.
Esiteks helistasid kolijad, et jäävad hiljaks 15 minutit, aga jõudsid ikkagi varem.
Kõige raskem oli minu vanast toast klaveri välja saamine. Üllatavalt mitte selle teiselt korruselt kitsast järsust trepist alla tulemine. Ja noh... rohule jõudes tuli poiste näole tõsine naeratus. Nad kolisid selle 20minutiga ära! Ja sinna 20 minuti sisse kuulus ka u 6 minutit puhkust ning pisike autosõit. Üks neist kolijaist oli muidugi eriti adekvaatne... a see selleks. (naeratab)
...ja ühest kolimisega seotud märkusest koorus välja järgmine - üks noormees sõjakoolist teab kindlalt täitsa mitut mehist meest, kes minuga hakkama saaks. Ilma tõsisemate vigastusteta. (naer) Näääh!
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Nimelt hakkasin joonistama ja avastades, et mul on ainult pisikest A4 paberit tuli tunne peale - suuremat paberit vaja. Ja sealt edasi - molbertit on vaja. Vaatasin muidugi foorumid läbi ja ostmine ei tundunud nii tore idee. Pigem ehitan ise! Mhmh... õige väljend ära guugeldada ja ülla ülla. Sellega seoses andis Taavi, muidugi täiesti tahtmatult, espesiell idee. Midagi fantastiliselt ägedat ja nüüd soovin ma, et oleksin olnud majandusharus, mitte mingi humanitaar (majanduse omad said joonestamist nimelt). Muidki jubinaid oli, mis tekitasid urinat, näiteks see, et kõik tollisüsteemis ainult olemas on.
Nädalavahetusel olevat olnud seesamunegi. Ei läinud, ei käinud ja kuigi oleks igasuguseid isegi näha tahtnud vb, jah. Tuleb neid kokkutulekuid veel. Praegu pole see õige hetk.
Aga see minule ja minuga on see, et kogu molbertiehituse tuhin viis selleni, et sain ühendada 2 armastust - keel ja puit. Naljakas ja tore ja hea. Niigi palju tänuväärset ja meeldivat on olnud. Ja siis natuke veel. Keep it coming. Mina ei virise.

Tähh mu kallid, et olemas olete, kui teid vajan ja ka siis kui otsest vajadust pole.
Suudlen