Unenägu

Üldiselt on nõme puhkuse ajal läpakasse vahtida, aga ma nägin ühte väga kummalist unenägu.
Ehk olete isegi kogenud, et on teatud unenäod, mis on erakordselt reaalsed, kuigi sa samal ajal teadvustad, et see kõik on uni ja siis veel on sellised, mis korduvad või vähemalt tundub, et sellist asja olen ma juba unes näinud.
Nägin täna öösel ühte, kus mõlemad variandid olemusest.
Käib elumelu mingis kohas, kus kultuursed ja muidu toredad inimesed on midagi ühiselt kogemas ning nautimas - seltskonda ja alkohoolseid jooke. Ma olen juba teatud nautimisest pehmes olekust ja kõnnin üles mööda treppi, millest suur osa rahvast alla saalib. Sigarett käes kõnnin ja vaatan nõutult seda süütamata mõnu allikat: "Kas keegi annab mulle tuld või ei anna?" ütlen tavalisest kõvema häälega ja minust just tol hetkel mööda läinud Ain L. kiirustab tagasi ja annab mulle kummalise välimusega tikutopsi. Süütan sigareti ja liigun edasi. Ain:" Mure on ainult selles, et see on mul viimane." Annan tikutopsi tagasi ja tõstan sigareti:"Minul on ka viimane."
Ain:"Tegelikult on asi selles, et ma tahaksin Teiega kohtuda." Oleme trepist üles jõudnud ja nõjatun aknalauale, kus on mugavaid poose leidnud juba nii mõnigi. Kaasaarvatud Jüri K. Ta vestluspartneriks Helgi S., kes aga haarab ja tervitab möödaminejat ja jätab selle Jüri, kus see ja teine.
Ain ikka seletab meie kokku saamisest, mina teda ei kuula, vaid jälgin Helgit. Ma süütan Jüri pintsaku varuka oma sigaretiga, ta kustutab end vastu minu külge, jäävad põlemisjäljed, kuid need on tühised. Pühin end tuhast puhtaks. Jüri vaatab mulle otsa ja naeratab, viitab pealiigutusega Helgi ja ta kaaslase poole:"Nagu vanad tuttavad." Noogutan ja naeratan vastu.
Ain lepib midagi minuga kokku, lahkun, et liikuda saali, kus mängib Fame ja täiesti osavõtmatu publik vaatab rabelevaid tantsijaid, kellel on ka üldiselt kama kaks. Ainult mina plaksutan neile - neil on aga suva.
Une lõpp.
Sellist teatraalset und pole veel olnud, ei ole ka olnud, et mingid tuntud näod oleks mu unedes tegelased olnud, aga kõik on seletatav loogikaga. Lihtsad seosed ning tegelikult minu igapäeva peegeldus. Kummaline siiski...
Eile küsiti, et kuidas Eestis on, et kas on hea Eestis elada? Ja ainuke, mida ma selle peale vastata oskasin oli, et Eesti on ainuke koht maailmas, kus räägitakse eesti keelt ja kus saab eesti keeles rääkida. Kõik. Rohkem ei olnud midagi öelda. Rohkem ei küsitud ka.
Lugesin hommikul artikkleid ja mõistsin, et muud ei olegi. Ka seda sinisilmsust ei saa enam rakendada, sest(pisiasjadesse ja muidu detailidesse langemata) Eesti on vaenulik koht ja sagenenud kutsed ning kiikamised mujale on reaalsemad kui varem.
See pole täiest lootusetu koht elamiseks, aga agasid on rohkesti.