Kui ma veel väike olin (4. või 5.klass), jäin ma päris veidrat gripi vormi põdema, mille ühed nähud röövisid mult võimaluse süüa või juua. Midagi muud peale toatemperatuuril mineraalvett ja veidike piimašokolaadi, mida sai siis imeda, ma tarbida ei saanud. 2 nädalat selline dieet. Vahel tuli külla ristiisa, kes tõi šokolaadi ja vett. Ilmselgelt inimesed olid mures. Oma esimese supi üle olin tol korral nii õnnelik ja ema poetas rõõmust lausa pisara.
Pärast seda kujunes omamoodi "traditsiooniks", et kui ma väga haigeks jäin, oli dieediks piimašokolaad ja mineraalvesi. Või vähemalt mineraalvesi.
Täna hommikul oli nii paha, et mitte ükski hea sõna, kallistus, šokolaad või mineraalvesi, polnud seeditav ja see kiskus mind mu mugavusest ja soojusest välja. Värisesin.
Kaotasin kuidagi terve päeva ja nüüd on siis õhtu.
Kas te olete kogenud neid selgeid foto hetki, kus aeg jääb seisma, ning kõik proportsioonid ning valgus on paigas? Aga mitte ainult visuaalid pole paigas, ka helid on täiuslikud, või siis nende puudumine? No selliseid unenäolisi ja selgeid, et tunned, et saad kõike teha, mida tahad? nagu näiteks lendu tõusta mingi superkangelase moodi, lihtsalt tõugata end maast lahti ja näha, tunda, lennata.
Viimasel ajal on kuidagi ligi hiilinud sellised. Täiesti ootamatult.
Meeldiv.
Saaks ainult terveks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar