"Ta on loomulikult veidrik, aga ta on hea südamega ja temaga annab ometigi kõigest rääkida. Tal on puhas iseloom... "
"Mis asi on puhas iseloom?"
"No, kuidas ma sulle seda nüüd seletan ... ta peseb end tihti?"turtsatasime naerust.
"Ta on südamest veider, ta ei teagi, kuidas olla teistmoodi, kui ta on. Ta on väga ilus, aga ei usu seda ega hakkagi seda uskuma. Ta on tark ja andekas, aga kui keegi talle seda ütleb, siis see ei veena teda. No idioot selles suhtes, täiesti. Nii, et ajab vihale kohe. Aga rumalus on erakordselt puhas olemis vorm, täiesti puhas leht - see ongi puhas iseloom."
"ahah. sa pead silmas, et ta on loll."
"No teatud asjades küll. Ja naiivne. See teeb ta puhtaks. Ja ilusaks. Loomulikult ilusaks"
"Kauniks isegi. Ta ei meeldi mulle sellegi poolest."
"See on juba sinu mure. Ja kui aus olla, siis üsna suur."
Jõime kohvi lõpuni vaikides. Sebastian põrnitses mu selja taha kaugusesse.
Kogu see olukord oli mulle vastik. Ma ei tahtnud teada neid asju. Neid tundeid, mida nad tundsid ja ometigi olin kogu selle sisse kaevunud, ise. Nagu mingi masohhist, istusin ma öösiti päevikutega, neid lugedes ja kord nädalas Sebastianiga neid arutades.
ALGUS
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar