Mulle on antud teele kaaslased, kes mind kätel kannavad. Ma ei oska seda mitte kuidagi teisiti kirjeldada. Müstiliselt ujuvad välja need, keda vaja. Ise ei teagi, et vaja on, pole midagi palunud ega tahtnud, aga seal nad on.
Mul on ikka nii frikin vedanud!

Ei muud kui
Suudlen