Mul on kombeks olla hullumeelne.
Mul on kombeks mitte teada ja tahtagi teada, mis järgmisena juhtub, sest kõik on niigi ilmselge.
Mul on kombeks magades tekk üle pea tõmmata.
Mul on kombeks ärrituda ühel hetkel ja olla sekundi pärast rahu ise.
Mul on kombeks inimestele naeratada.
Mul on kombeks olla armas.
Mul on kombeks juua musta teed suhkruga, teisi teesid mitte.
Mul on ka palju teisi toredusi kombeks ning üks nendest on hommikuti sisse logida ja mitte üllatuda, aga täna oli erand. Ma logisin sisse ja üllatusin ja poleks uskunud, et just selline inimene mind üllatada suudab. Muutes juba niigi produktiivse ja päikselise hommiku veel paremaks. Ma ei hakka teda nimetama. Neile kes aimavad võin öelda, et see on see keegi, kellest ei arvaks, et ta ülimalt soe ja hea on. See on see tüüp, kes teeb kummalisi nalju, millest tõesti ainult tema aru saab. See on see inimene, kelle peale olen mina elus u 2 korda totaalselt vihastanud.
Jah, tal on õigus - olen siin selleks, et vastu pidada, mitte alla anda.
Aitäh, kallistan ja see ei ole esimene kord kui ta mu elu päästab või mind pinnal hoiab.
P.S.Täna hommikul, L-iga nädalavahetuse eraelu arutades, leidsime, et narkootikumid tuleks legaliseerida st kui sa näed neidusid mingi "klubi" elurõvedas outhouse'is prilllaualt triipu tõmbamas, siis laskem neil endid vähemalt veidi tsiviliseeritumalt tappa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar