Kui üldse enam ei jaksa olla, siis tulevad ligi negatiivsed emotsioonid. Tunne (mis tuleb haige olemisest ja füüsilisest valust), et kõik on halvasti tekitab palju pisikest midagit, mis ongi tegelikult halb.
Ja siis kui paha tunne, pahad ütlemised/tegemised ja muidu pähh sita tuju tekitavad, siis võimendub halb enesetunne veelgi, mis omakorda veel hullemaid tegusid genereerib. Kõik eskaleerub üheks võimsaks "I gonna' kill you all with a heavy hammer" olekuks.
... pmst tunne on nagu ühel keskmisel haavatud loomal ikka ja kui kusagilt endorfiine tulemas ei ole, siis ma teen midagi vägagi kurja.
Ja teadmiseks - kõik ei ole minu süü! Ei hakkagi kunagi olema, vähemalt ühes konkreetses asjas.
Ja nagu olematu kuulmine ning tugev valu poleks piisavalt halb, lõikasin ma endale kätte. Kääridega.
Eriti lollakas.
Ja kogu see peegeldamise teema ja nähtu mitte meeldimine - pmst tuleb eemaldada halvad peeglid ja käia silmaarsti juures.
Ujuma tahaks minna, aga hetkel ei tohi. In joor frikin feiss, ma ütlen!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar