...kõlbab suurepäraselt, et kokku võtta selle nädala kahe päeva õhtut.
Armastan: Jaanust, sest ta kutsus kokku kunsti, lõi hingamise, et nautida tubases olemises inimesi ja nende olemust ja ka selle pärast, et ta tegi mulle selgeks, mida ma jõuludeks tahan. NImelt tutvustas ta mulle mu tulevasi jõulukinke. Lauru, sest ta on nii kuramuse mõnus. Kahju ainult, et harva saab.
Rihoga on nüüd nii, et ma ei saa öelda, et ma teda armastan... pigem jumaldan, sest temas on midagi nii frikin erilist ja head ja omapärast ja sooja ja pehmet ning peale kõige eelneva on ta lihtsalt geniaalne ning selle tüübi isikunäitus on tulemas 17 jaanuar - olen olemas ja kohal.
Huvitav ning piinlik on samaaegselt see, et olen Rihot esinemas näinud ka varem ja siis ma teda ei mäleta mitte mingil kujul. Minuni ei jõudnud tookord tema geniaalsus. Ühes väikses korteris, mõne inimesega tema kavast osa saades, tundsin ma mitte ainult naudingut, vaid sain osaks vb isegi veidi religioosest kogemusest, mis usun, et lavalaudadelt poleks minuni jõudnud. Ta on lihtsalt geniaalne. Kogu Puhkus on geniaalne.
Kolmapäeva õhtu polnud ainult selles mõttes tore. Olete te kunagi vaadanud seda vene kultusfilmi "Öine vahtkond"? Valge poole esindajad ja teadmatute lihtinimeste elusid kaitsvad kihutavad seal ringi ühe erilise suure, maitia mis marki, kollase autoga. Selline vana, äge, suur ja kollane. Balta juurest öösel koju sammudes, tuli mulle just selline vastu. Natuke naljakas oli ja siis oli ühes nurgas kummaline hunnik klaasikilde, mis ainult selle pärast silma jäi, et tema ümber oli õrna lumekihiga valge maa, killud olid aga paljad...
Eile käisin aga seal kohas, kus laes alasti litsid on. Mul oli üle suhteliselt pika aja hea kogemus - sai tantsitud ja väga head mussi nauditud. Omamoodi gruuvi ning samaaegselt sünge "Take on me..." Peaks tihedamini elamusi ammutamas käima. Tähh, tähh ja veel kord tähh. See kes oli, see teab.
Pühapäeval teen piparkooke ja kaeraküpsiseid - abistan kiisusid.
Suudlen
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar