Liisu lausus ülimad tarkusesõnad, kui mul külas oli ja ma rääkisin talle oma elukvaliteedi paremuse poole muutusest, et kogu aeg ei saa ainult halvasti minna, et ükskord peab ka hästi minema hakkama.
Ja nii me Ankega peame seda nüüd tõeks ja ootame seda hetke. Kuid meie ootus käib lõputus tegutsemises. Me ootame seda toredat ja positiivset emotsiooni.
Õnneks on mul tema ja mina temal ning kui tõsine häda käes, siis saame SEDA tunnet teineteiselt.
Permanentset õnnetunnet pole vist nkn olemas ja ma ei tea, kui hea see ka oleks, kuid mingit head olemist on vaja küll, kus teatud elemendid on koos, teineteist täiendades.
Enivei...
Paremate päevade tulemises ja ilusamate ilmade ning rohkema valguse vajaduses - me ei kiunu, kuid pisike sädeleva täpikese võiks oma ninalt küll ootamatult avastada ning olla just selles hetkes ülimalt õnnelik.
Siinkohal tooks välja selle tsitaadi, aga olen vajaliku raamatu ära kaotanud ning meelde tuleks nirune prantsuse keel, mis ei vastaks grammatiliselt mitte mingile üldtunnustatud vormile, mida võiks kasutada. Seega jääme ilusa tsitaadita, kus räägiti õndsast hetkest pooliku apelsini, tähise taevaga, mis kokku lubasid kogeda ühe hetke ülimat õnne.
Ja ma ei hakka, Kaarel, sinuga rinnanibusid võrdlema!
Lollakas... (naeratab)
Suudlen
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar