Nii see kõik algabki?
Tobedat sõnakasutust ei õnnestu vältida.
Täna on kuramuse hea päev olnud.
Kogu stressi juures, mis idee poolest peaks olema, on hea olla.
Kuidas see nüüd oligi..
Vahel on ikka erakordselt hea olla. Nagu tõsiselt mõnus. Seuke hea, et üle selja käib jutt üle ja totakas naeratus laiutab keset nägu.
Täna on vahel.
Küllap algab kõik aususest nagu tookord. Ka siis algas kõik sellest, aususest iseenda ja teiste vastu. Ausad tunded, ausad sõnad. Kui sekka satubki mõni vale...
Ja teadlik peab olema. Aga mingil hoopis teisel tasandil.
Krt nüüd ei tea, kas teadlik olemine on sarnane mõistusega võtmisele, sest minu teadlik olemine on kaugel mõistusega võtmisest, küll aga tunde teadvustamine on see õige värk. Sa tead, aga sees. Saad aru? (naeratab)
...tegin silmad lahti. muusika oli alanud. vaatasin hiigelsuurt ekraani, kus helendasid tulukesed. nagu kosmos või midagi. aga mitte päris. muusika ülendas. õhus oli tunda imalat lõhna. segu seksist, viirukist, tubakast, kanepist ja millestki veel.
tugitoolid ja diivanid laiutasid hiigalslikus saalis. minust paremal oleval diivanil ameles üks paarike. teisel pool, täitsa minu lähedal, tundis end vabalt üks siresäärne näkk. miniseelik nii kõrgele tõusnud, et erkroosad alukad paistsid, varbad paljad, kingad viisakalt tugitooli ülaservale asetatud, jalad üle ühe toe, ise keras, kõhul tuhatoos, paremas käes peenike sigarett ning vasakus mingi erksat värvi jook. tundus nagu ta oleks koomas või niisama magaks, aga siis tõstis ta pooliku sigareti huultele, hingas sisse ja lasi suitsu aeglaselt sügava ohkega välja. ohke kujutasin ma endale ette, sest kuigi muusika oli meelas, oli ta väga vali.
olin veel unest uimane.
ja ma mäletasin puudutust. kohmasin enda ümber ja leidsin istmiku alt suitsud. panin ühe ette, aga tikke ei leidnud. sirutasin end siresääre põlvede kohale.
- sul tuld on?
- ikka.
näkk keeras oma käe osava aeglusega joogalaadses veidruses selja taha ja ulatas siis mulle tulemasina. sellise korraliku.
läitsin sigareti ja jäin põlvedele pikutades tulukesi ekraanil jälgima.
- juua?
vaatasin seda kahtlast värvi jooki, kissitasin silmi.
- okei. ma olen ehk nii julge.
polnudki paha.
raputasin tuhka kõhul olevale tuhatoosile, unelesin muusikas, hingasin sisse liigikaaslase nahalt kumavat magusat lõhna.
kustutasin suitsu lohakusega, mis mind ennast teiste puhul häirib. ja kuigi ma teadvustasin seda, jätsin koni rahulikult edasi tossama. nii tundus ilusam.
- lähen vaatan, kes ja kus selliseid jooke kokku segab.
ajasin end sirgu, libistasin jalad kingadesse, tõusin ja suudlesin teda laubale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar