temperatuuri pole üldse - külm tükk...

...rose rouge.
see on olnud just see lugu, mille esitajat ja nime ma otsisin nagu hull ja ma olin masendusse langemas, kui lugu jälle meelde tuli, et ma ei teadnud, kes ja mis ja kus ja kuidas.
Üsna kohutav. Siis polnud ka Rasmust, kes suutis minu igast soovikillukesi lugeda ning leida õige loo... niisiis. Nüüd juba mõnda aega tean ja olen õnnelik. lugu ju kasvab ja kasvab ja püsib liinil (naer).

"...kuigi ma suurt ei tea..."

Parimad hetked on vist iseendaga, aga nagu töönarkomaanidel ikka, ei ole neid hetki ei enda ega teistega, küll on aga klientidega:
1. Klient-1: mida te naeratate?
Mua: päike, soojus on!
Kl-1: pohmakas on!
M: seda ka!
2. Kl-2: Mis meestemeelitamislõhn teil siin on? Mu mees ei lähe ise kunagi kuhugile poodi sisse, veel vähem teeb ta tervele poele tiiru peale!
3. Kl-3: Te olete tore, kas ma tohin siia poodi tagasi tulla? (nokamoon!)
...ja neljandaks juba klassikaks saanud
Väike klient emmele: "Alati kui ma siia poodi tulen, hakkan ma luksuma - siin on nii tore..."


miumajandus ja vabanaba teraapia ära saadud ning kuigi täna on pähh, siis muusika, kohv jm, küll paremaks läeb.

PS kuhu see aeg küll läheb?! Üldse ei mõista, alles oli jaanuar. Kohe on puhkus. Müstika.


Suudlen